PREILI PEEN VÄRK

Madli käis Vanemuises balletti vaatamas. Ma pole päris ammu lastele midagi õmmelnud, aga nüüd sai Madli teatriseeliku.

Mõned pildid juba mõne aja eest olnud asjadest:

Oktoobri keskpaigas käis esimest korda koos Kärgula pärimusring.

Kuulavad muinasjuttu

Tantsuaeg

Ja veel enne sai Jürgen aastaseks. Puhub oma esimese sünnipäevatordi küünalt.

NOVEMBER, NOVEMBER, NOVEMBER!!!

Novembrivarustus:

VIIMASED LEHED KOKKU RIISUDA - roheline muru tuleb lehtede alt välja. Pärast õues toimetamist on toas hele ja soe.

BOMBILLAZ - tantsida terve perega. Päike paistab peale!

AHI KÜTTE - Mihkel arvutas täna, et maal elatud viie aasta jooksul on ta ahju ees istunud ja tuld vaadanud kokku poolteist kuud.

KÕRVITSAKOOK - kaks klaasitäit täisterajahu, u pool pakki võid, soola, paar sl vett sõtkuda kokku taignaks ja katta ümmarguse vormi põhi ja küljed. Paras tükk kõrvitsat keeta pehmeks ja teha püreeks, juurde 1 või 2 muna, hapukoort, soola, ohtralt mett, kaneeli, nelki, riivitud ingverit. Püree valada põhjale. Umbes 5o min ahjus - lõhnav lõhnav lõhnav ja vürtsine

UMA LEHE TONDIJUTUD - üks torejube lugemine - www.umaleht.ee

Jürgen kõnnib! 19 sammu on rekord.

Esimene hallaöö, kütan täiskuusauna. Üks suur ja ümmargune kuu on taevas, teine tiigiveel. Sauna kõrval istub hiilgavate silmadega must kass. Saunaahju kohendama minnes esiti ehmatasingi, et mis SEE on, kaks säravrohelist tulukest kiiskavad vastu - aga meelde tuli, et see on ju tema. Päris julgelt liigub ringi ümber meie maja, küllap talle meeldivad need kanakondid, mida põõsaste alla poetame.

Hiired trügivad külmaga tuppa. Meil on üks eluspüügi lõks, mille Mihkel üksaasta ostis. Täna oli seal hiir sees. Käisime lastega teda lahti laskmas ja tegime pika jalutuskäigu, et hiir teed meie majja enam üles ei leiaks. Lasime ta lahti Kinetski mäe all orus saladuste kuuse all. Vudis rohu sisse minema. Saladuste kuusk on üks suur kuusk, mille all on kaks kivi ja kus Madliga juba mitu aastat vahest mängimas käime.

Jonnu hakkas tungivalt halisema: oi, emme, pututad! - ta oli suurde kuklasepessa seisma jäänud ja siis ehmatusest tardunud. Päästsin ta ära ja pärast rääkisime Madliga pikalt sipelgatest ja nende elust. Madli jaoks oli kõige põnevam küsimus, et kas temast kõrgemat sipelgapesa on olemas. Mina arvasin, et on. Ta kasvas ju üsna nüüd alles meetri täis.

Lemmiklaulud ja söögilauajutud

Pärast pulmas käimist on meil Kinetskil igaühe hinges revolutsioon. Seda laulu kostab nüüd hommikul vara ja õhtul hilja ja vahepeal youtube'ist kaa. Lisaks laulab Madli veel, et ema ära ole mulle kuri nüüd, et tulen täna nõnda hilja. Ja lõokese laulu ning seda, kuidas lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Lisaks ohjeldamatutes kogustes improvisatsioone, nt Oh, mu seenemaa või Soolatoos, soolatoos.

Joonase laulud on esialgu rohkem ilma sõnadeta. Küllap saab tema pillimäng   hoo sisse, kui meil nüüd varsti klaver majas hakkab olema.

Täna sõime hommikusöögiks kaerahelbeputru. Toitsin titat ja ei pannud tähele, mida teised lapsed räägivad, aga siis läksid nad millegi üle vaidlema. "Eiei, Jonnu, see ei ole paat, millega issi kalal käib, Eesti paadid on hoopis teistsugused," ütleb Madli. "Tavalised paadid on nagu lapikud ja ... laiad ja... otsast niimoodi ja (näitab kätega kõiki neid kujusid kaasa), aga haabja (st haabjas) on otsast hoopis..." Joonas tuleb õele kirjeldamisega appi: "Aabja on otsast tejav, ja pitt!!"

Siis olid nad edasi ühel nõul.

Madli peenrast said täna porgandid üles võetud ja viimased saialilleõied nopitud, et tee tegemiseks kõrvale panna. Peenra sai Madli kevadel, ise mõõtis välja, et tahab sellist umbes meeter korda natuke vähem lapikest. Seal kasvasid till, spinat, rukola, porgand ja saialilled. Esimesed kolm on ammu ära söödud, laste käru täis porgandeid ootab nüüd veel maiustamist.

Üldiselt on nii, et "lapsed, EI kakle, oleme omavahel sõbralikud ja EI kakle" tuleb mul muu jutu sees nii automaatselt, et sõnade rittasättimise peale mõtlema ei pea. Seda armsam oli täna see, kui tita kukkus ja kolaka sai ja kisama hakkas ja Joonas ise tema juurde läks. "Poleullu titatene läeb üle," ütles ta täpselt nii nagu oleks seal mina olnud. Nad kasvavad! Muutuvadki sõbralikumaks! Õpivadki lohutama.

Madlil tulevad ikka kaa vahel need hetked, kui ta armsasti õhkab: "Minu vennaksed!" - no muidugi selleks, et varsti jälle tou panna. Ja siis mina jälle, et lapsed, ei kakle jne ja otsast peale.

Ja siis nad pikapeale õpivadki koos mängima. Arvestama.

Joonas vaatas viisu põie ja õlekõrre raamatust seda viimast lehekülge, kus põis lõhki läheb ja ütles: "Õhupalli tütid plüditasti panna. Ei jäta laiali". Keskkonnateadlik juba kaheselt :)