Madli peenrast said täna porgandid üles võetud ja viimased saialilleõied nopitud, et tee tegemiseks kõrvale panna. Peenra sai Madli kevadel, ise mõõtis välja, et tahab sellist umbes meeter korda natuke vähem lapikest. Seal kasvasid till, spinat, rukola, porgand ja saialilled. Esimesed kolm on ammu ära söödud, laste käru täis porgandeid ootab nüüd veel maiustamist.

Üldiselt on nii, et "lapsed, EI kakle, oleme omavahel sõbralikud ja EI kakle" tuleb mul muu jutu sees nii automaatselt, et sõnade rittasättimise peale mõtlema ei pea. Seda armsam oli täna see, kui tita kukkus ja kolaka sai ja kisama hakkas ja Joonas ise tema juurde läks. "Poleullu titatene läeb üle," ütles ta täpselt nii nagu oleks seal mina olnud. Nad kasvavad! Muutuvadki sõbralikumaks! Õpivadki lohutama.

Madlil tulevad ikka kaa vahel need hetked, kui ta armsasti õhkab: "Minu vennaksed!" - no muidugi selleks, et varsti jälle tou panna. Ja siis mina jälle, et lapsed, ei kakle jne ja otsast peale.

Ja siis nad pikapeale õpivadki koos mängima. Arvestama.

Joonas vaatas viisu põie ja õlekõrre raamatust seda viimast lehekülge, kus põis lõhki läheb ja ütles: "Õhupalli tütid plüditasti panna. Ei jäta laiali". Keskkonnateadlik juba kaheselt :)