Leidsin talvise postitamata jäänud killu -

Tuisupäev, silmapiir on lähedale nihkunud, tavaline vaade kaob valgesse. Rõõmus-rokane Jürka süles, istun vaikselt ja kuulan Kantšelit. Teised magavad. Kui pääseb läbi selle tuisu, lähevad pärast Sänna Erki muinasjutte kuulama.
Miks ma elan maal?
Kõigele raskele ja pingutavale, mis sellega kaasas võib käia, kõigele sellele vaatamata mulle lihtsalt meeldib. Meeldib siinne tempo - mõni ütleks, et tempo puudumine :) Mulle meeldib näha, kuidas aastaajad kulgevad, hästi aeglaselt toimub teisenemine, muutumine, kuni äkki, trahh, on väikesi muutusi nii palju kogunenud, et tuleb täielik nihe. Talvest saab kevad. Kevadest suvi. Sammhaaval.
Mulle meeldib kasvatada lapsi maal.
Mulle meeldib siinne avarus, mis võimaldab tajuda iseennast selgelt, linnas ma ei oska veel nii.