Hakkab pihta - kõrvalhoone palgid saabuvad. Nädala lõpuks peaks sarikad püsti saama.

Jaanid möödas, suur suvi käes

 Lupiinid, karikakrad, teisel  pool maja lõhnavad pojengid ja liiliad.

Jaanituli - seekord 24. juuni õhtul, sest jaanilaupäeval kallas vahetpidamata.

Sel suvel on meil ute ja kits. Iga kolme päeva tagant saab sellise juustukera.  Vahepeal olid ka munad omast käest, aga rebane käis ja võttis kanad endale öösöögiks. Nii ta on, see loomapidamine.

Toidulaual on talukraam ja  selle üle olen rõõmus. Näiteks tänane hommikusöök: speltapuder naabrite veski helvestest, juurde Nopri jogurt mee ja moosiga, Helina küpsetatud leib, või, oma kurk, salat, sibul ja till, joogiks talupiim ja münditee.

Leidsin talvise postitamata jäänud killu -

Tuisupäev, silmapiir on lähedale nihkunud, tavaline vaade kaob valgesse. Rõõmus-rokane Jürka süles, istun vaikselt ja kuulan Kantšelit. Teised magavad. Kui pääseb läbi selle tuisu, lähevad pärast Sänna Erki muinasjutte kuulama.
Miks ma elan maal?
Kõigele raskele ja pingutavale, mis sellega kaasas võib käia, kõigele sellele vaatamata mulle lihtsalt meeldib. Meeldib siinne tempo - mõni ütleks, et tempo puudumine :) Mulle meeldib näha, kuidas aastaajad kulgevad, hästi aeglaselt toimub teisenemine, muutumine, kuni äkki, trahh, on väikesi muutusi nii palju kogunenud, et tuleb täielik nihe. Talvest saab kevad. Kevadest suvi. Sammhaaval.
Mulle meeldib kasvatada lapsi maal.
Mulle meeldib siinne avarus, mis võimaldab tajuda iseennast selgelt, linnas ma ei oska veel nii.

novott siis

Madli rääkis täna söögilauas sellist juttu:
mina tegelikult olen ingel. ma lihtsalt kukkusin siia maa peale. muidu ma olen ingel, aga siis ma nagu kukkusin sinu kõhtu. tiivad tulid ära ja läksid katki, aga verd ei tulnud. ma tegelikult ei tahtnud maa peale kukkuda, aga mul olid taevas juba kõik kohad ja maailmad läbi käidud ja siis ma vaatasin, et maa peal on põnev ja siis ma nagu põmmdi! kukkusin sinu kõhtu. siis kui ma tulin sünnitusteedest välja, siis ma päriselt alles sain aru, et ma olen maa peal, et maa peal on sellised toad ja.

Lumememmed, lumekindlused, lumekoerad, lumevoodid, lumelaternad, lumesahad...

Kelgutame.

Algab idandamishooaeg - värsket on väga vaja.

Jätkuvalt on käigus kõik jõulueelsedki pimeda aja nipid: küünlad, vürtsiteed, ahju ees istumine, muinasjutud.

Joonas laulab omaette. -
Tii-tii, vaa-vaa, kapsahautis lendas üle metsa, vujjjj!

Lauldes lõikas Joonas Madli teatriseeliku vööpaelad kääridega puruks.

Madli kõneleb kuningaga (kuningas on kujuteldav):
Ma olen väga suhteline, teie majesteet... Lubage, ma kujutan teile ette - trikitraktor! See teeb teile trikke.


Madlil ja Joonasel on järjekordselt pulmad tulemas.
Madli (nördimusega): Ise sa lubasid minuga abielluda ja nüüd sa ei tule isegi siia ja ei kuula minu sõna!


Täna muuseas ei toonud päkapikud Madlile kommi. Kui eile oli koristusaeg, siis Madli ignoreeris. Meenutasin viimases hädas päkapikke ja tõsiasja, et nad on laste käitumisega kursis. "Haa-haa-haa", naeris Madli kurjalt. "Päkapikud on totakad ja nad ei tea midagi!"
Hommikul sõi Jonnu oma kommi. Madli hakkas röökima. Röökis kõvasti. Tuli minu juurde voodisse suure röökimisega. "Emme, ma röögin, sest Joonas sõi minu kommi kaa ära ja minu suss on nüüd tühi!"

Seosed on vahest ikka rasked tekkima...